Loovust võib vaadelda kui elustiil, mille puhul inimest ei juhi keskkond, vaid ta oskab oma aju abil ehitada uusi ideid, mõtteid, teoseid ja lahendusi. Nii arutleb ajuteadlane Jaan Aru oma menuraamatus “Loovusest ja logelemisest.” Omale palgatud töötajate loovuse kultiveerimine väga oluline. Kuidas seda teha? 

Loovus tekib kui on piisavalt vabadust, mängulisust ja võimalust katsetada. Nii mängulisuse kui loovuse väljendumise jaoks on oluline protsessi enda nautimine, selle asemel, et pingsalt ootuspärase tulemuse poole pürgida. Mõlemat iseloomustab vabadus katsetada. 

Loovus tähendab ennustamatuid lõpp-tulemusi, see tähendab ka riske. Vigu ei pea kartma ega vältima. See käib asja juurde. Vead on suurimad õpetajad ning nende kaudu omandame täiesti uusi teadmisi, milleni muidu jõudnud ei oleks. “Ainuke viis vigu vältida on mitte kunagi mitte ühegi originaalse idee peale jõuda,” ütles Albert Einstein. Riskimine on seda väärt.

Loovuse ja mängulisuse omavahelise seose üle on palju arutletud. Mängulisus muudab erinevaid protsesse nauditavamaks, seega on sel väga oluline roll kaasamisel. Kaasatud inimene, kes naudib protsessi ja ei pelga eksida, on suurema tõenäosusega ka loovam. Mängulisusega on võimalik vürtsitada muidu igavat ja monotoonset tööülesannet. Värbamisturunduse võtmes pakuvad mängustatud lahendused elustavat interaktiivsust muidu ühetaolisusega üleküllatud infovoos.